WSJ kajastab Rail Baltica rajamise hetkeseisu

8. Detsembril 2013 avaldasid Frances Robinson ja Liis Kängsepp mõjuka Wall Street Journal´ Euroopa väljaandes artikli Rail Baltica rajamise hetkeseisust: Borders Raise Hurdles For Baltic High-Speed Rail Link. Kuna hetkeseisus ilmestab poliitiline segadus trassi kulgemise osas ja osatine koostöövõimetus, siis keskendub artikkel peamiselt ülevaate andmisele erihuvidest:

• Vilniuse ümbersõit - RBR blog on varasemalt juba kajastanud Leedukate soovist lisada Vilnius Rail Balticu trassile. Seda ettepanekut ei saa mitmes mõttes tõsiselt võtta. Esiteks on leedukad ise esitanud varasemalt plaani kus Vilnius ei ole Rail Balticu osa. Teiseks on Kaunas Vilniuse kõrval väga oluline linn Leedus. Kohati jääb arusaamatuks kumb on tähtsam, sest Kaunast peetakse Leedu äri-, kultuurielu ja hariduskeskuseks. Samuti on Kaunas ajalooliselt olnud ajutiselt ka Leedu pealinn. Kaunases on plaan käivitada multimodaalsed kaubaterminalid. Leedu saab selgelt kasu ka variandist kui Rail Baltic läheb ainult läbi Kaunase. Kindlasti ei ole Kaunase puhul tegemist kaasusega kus Leedule tehakse liiga nagu Leedu on ise üritanud end kannatajana näidata. 
• Ida-Lääne huvid. Teine tüüpiline probleem on Ida-Lääne telgede eelistamine. Kui Soome ja Rootsi on aktiivselt arendamas Põhja-Lõuna suunalist Bothnian Corridor jt transporditelgi ning tunnevad selget huvi ka Rail Balticu osas, siis Eesti ja Baltikum pole sellele perspektiivile veel ärganud.  
• Poliitilised probleemid Lätis. Kuna pärast Maxima poekatastroofi on Lätis valitsus tagasi astunud, siis lisab see täiendavaid takistusi protsessi sujuvale kulgemisele. Läti on suurima vene mõjuga riik Baltikumis ja kaudselt võib esile tõsta ka Vene lobby. 

Artikkel sisaldab ka uusi detaile. Nt hinnang ehitusperioodil tööd saavate inimeste hulga osas mida arvatakse olevat umbkaudu 12 000.

Samuti tõstatab Kallas rahakasutuse vastavuse teema. Kallase sõnul on EL tagasi küsinud 400 miljoni Euro ulatuses EL rahastust riikidelt kes on küll investeerinud transporditaristusse, kuid kes on seda teinud viisil mis pole olnud EL huvides ja on eiranud varasemaid kokkuleppeid. Tegelikult on Euroopa institutsioonidel piisavalt võimalust ja võimekust riikide survestamiseks ükskõik mis elualal kui nad ei soovi varasemalt võetud kohustusi või seadusi järgida. See on ohumärk ka Eestile kui hakatakse ümber tõstma trassi. Trass mida EL on nõus rahastama kuulub üle-Euroopalise tähtsusega TEN-T võrgustikku. Rail Baltic on CEF eeltuvastatud projektide nimistus ja selgelt on määratud liikuma suunale Tallinn-Riia-Kaunas-Poola.

KAART: Üle-Euroopalise tähtsusega transpordivõrgustikud.

Kokkuvõttes tundub, et Eesti pool on ainuke osapool kes on Rail Balticu kontekstist ja ideest aru saanud. Ja sellel on väga konkreetsed tulemused: Eesti võime võtta ja realiseerida õige perspektiiv on kaasa toonud selle, et Ida-Euroopa tervikuna vaevleb erinevates probleemides, kuid Baltikum (ja Baltikumi sees Eesti) on võrdlusgrupi parim.